120. aastat Albert Tammo sünnist

Albert Tammo sündis 1904 aastal Hiiumaal Emmastes Tärkma külas kapten Mihkel Tammo ja tema naise Maria kolmanda lapsena.
Alghariduse sai ta Emmastes.
Juba 11 aastasena tuli hakata laevas sõitma. Kuus aastat möödusid alul tekipoisina ja siis madrusena Läänemerd kündes.
1922 aastal 17 aastaselt sai Albert Hiiumaal Harju külas Ulja talus usklikuks. Samal õhtul võttis Jeesuse oma ellu vastu ka hiljem teoloogi ja kirjanikuna tuntuks saanud Evald Mänd, kelle kirjaniku nimi oli Ain Kalmus.
Alberti sõnul oli 1920-ndatel aastate alguses usuline ärkamine Harjul võimas.
Selle kaudu tuli usule umbes 300 inimest, kellest Harju kogudusega ühines üle 150-ne.
Albert kirjeldab oma usuletulekut ise järgnevalt:
Elasin ümbruses, kus oli usklikke ja evangeeliumi kuulutamise koosolekuid. Ehki olin nendest osavõtnud ajaviidet otsivate noormeestega, oli Jumal siiski rääkinud neis minu vastu. Peale selle omasin uskliku ema.
17. eluaastal haaras mind eriline sisemine rahutus, mis sundis mind juurdlema elumõtte, Jumala ja igaviku - küsimuse üle. Otsisin vastust küsimusele, kas piibel, - juhul kui Jumal olemas on, on Tema ilmutatud tahtmine inimestele.
Sisemine rahuldamatus ja otsing aina kasvasid. Ühel öösel, peale viibimist tantsuga lõppenud näidendil, tundsin sisemise rahutuse kasvanud olevat väljakannatamatuks. Tundsin, et elu ilma selguseta eelpoolmaintud küsimustes on mõtetu. Otsustasin paluda põlvedel Jumalat, et Ta, kui Ta on olemas, ennast mulle ilmutaks sellega, et mind kohutavast sisemisest rahutusest vabastab.
Lühikesel põlvedel viibimise järele kadus rahutus ja kahtluste piin, asendudes seletamatu rahu ja hääolu tundega. Olin nüüd veendunud piibli Jumala olemasolus ja tegin otsuse saada Tema teenriks. ...
Isa Alberti esilagne kavatsus oli minna Tallinna Merekooli edasi õppima. Ta läks dokumente sisse viima aga ilmnes, et just eelmisel päeval oli arv täis saanud.
Niisiis tuli minna sõjaväkke sundaega teenima.
Vahepeal ostis Alberti isa Saaremaale 43 hetkarilise talu.
Maad olid suured ja kivised. Alberti isa suri ootamatult 1929 aastal aidates vabadiku naisel heinu tuua libises, mille tagajärjel tekkis soolte keerd. Surm tuli lõikuslaual. Peres oli sel ajal viis alaealist last, kõige noorem neist oli viis kuud vana. Albert oli saamas 25 aastaseks. Talul asus 150 000 Eesti Sendi suurune võlg.
Nüüdsest pidi Albert talu majapidamise üle võtma. Kui tuli esimene võla tähtaeg võitles ta üle nelja tunni palves Jumala ees. Lõpuks tuli vastus: "Ma tahan Sind aidata!"
Jumala abiga saidki talu võlad makstud. Talu kesistele sissetulekutele lisasid oma osa vend Gottfried ja õde Lilli.
Talule ehitati uus elumaja, millele hiljem ehitati otsa ka palvela osa. Ehitati karjalaudad ja muretseti vajalikud loomad. Nii möödus kümme aastat. Albertist kujunes Kaarma Baptistikoguduse osakonna juhataja Sagaristes.
Ühel päeval sõitis tolleaegne liidu juht vend Johannes Lipstok koos oma sekretäriga külla. Albert oli just parajasti heinamaal niitmas. Külalisedki proovisid vikatit. Kaks nädalat hiljem 1935 aastal tuli Tallinna Allika koguduse kutse tulla koguduse kutsetööliseks.
Osvald Tärk soovitas tal tulla Usuteaduslikku Seminari. Nelja aastane õppetöö seminaris andis tollajal vaimuliku kutse ja keskhariduse. ... 1940 a. ta lõpetas seminari.
1938 aastal oli Albert Tammo 34 aasta vanuselt abiellunud Selma Rahneliga. Neil sündis kaheksa last, seitse tütart ja üks poeg. Elu andis Albertile kõik suure pere õnnistused ja mured kahekordselt - esmalt isa pere ja siis oma pere näol.
1. juulil 1940 aastal valiti A.Tammo Rummu-Valkla Baptisti Koguduse jutlustajaks, kus oli sellajal 245 liiget. Seal teenis ta kogudust üheksateist ja pool aastat. Albert Tammo on ise nende aastate kohta öelnud: "Siis õppisin ellu rakendama Piibli tõdesid ja tunnetasin, et töö Jumala riigis ei ole tühine."
1959 aasta sügisel kutsuti Albert Pärnu Immaanueli Koguduse teenistusse. Prebüüteriks õnnistati ta siin 1960 a. jaanuari alguses. Albert Tammo ülesandeks kujunes ühtse vaimuliku pere loomine. ...
Suure pere kasvatamise kohta ütles Albert Tammo: "Kodune laste kasvatamine oli peamiselt abikaasa õlgadel. Mina püüdsin ainult isikliku ausa eluga ja palvetega neid kaasa kutsuda Kristust järgima."
1976 aastal jäi A.Tammo pensionile.
Ta oli Jumala riigis ustav, kindlameelne ja usujulge tööline.
Igaviku kutse saabus 1990 aasta 2 märtsil.
Lõpetan isa enda luuletusega, mille ta oli lisanud oma usuletuleku kirjelduse juurde:
Juba noorusest Sind tunnen,
Juba noorusest armastan Sind;
Juba noorusest jälgin Su rada,
Sina kinnitad, aitad ja suunad mind!
Sina oled mu südame armsaim ...
Minu ideaal, sõber ja vend.
Toetad, kinnitad, aitad ja kannad,
Silud vigu ja pühitsed mind.
Varsti jätan ma kaduvusraja,
Jätan mure ja võitlustemaa;
Jätan kõik selle, mida mul andsid,
Jätan lapsed ja omaksed siin maal.
Igatsen tulla siit valguse linna,
Isamaale, kus pühad kõik ees!
Soovin igavest jääda ma sinna
Kuhu ei viletsus, patt ei saa!
@JoosepTammo