#42 Kas üldse on selline asi nagu "tingimusteta armastus"?

[@annelykorvel3391]

Aamen pere sisese unconditional lovei arutlusele. 👌

[@liis3373]

Huvitav oli kaasa mõtiskleda, aitäh episoodi eest! Mu meelest on suhetes kõige olulisem tingimus AEG. Kas me üldse saame enda sõbra või partneriga kokku? Või kui kokkusaamine on raskendatud, kas siiski suhtleme? Sealt edasi on juba kõik need muud küsimused, et kuidas me siis omavahelised suhted oleme paika pannud ja mida suhtelt ootame (kingitused, abistamine, üksteisele ei keera käkki, saladuste hoidmine, lojaalsus jnjne) juba teisejärguline. Mul oli põhikoolis armas sõbranna, kellega lihtsalt teed viisid lahku. Kas ma armastan teda praegu? Ei. Liiga palju on aega mööda läinud. Kui nüüd saaks kokku, siis kindlasti läheks tee armastuseni kiiresti, aga see on siiski tingimusega armastus. Ehk minu hinnangul tingimus: koos aja veetmine, kasvõi pikema aja tagant. Küll aga olles lapsevanem, siis saan öelda, et ükskõik, mis jama mu lapsed kokku keeraks või koliksid teise maailma otsa ja me enam ei suhtleks, ma ikkagi armastaksin neid. Oi, nad oskavad valmistada pettumust, ajada vihale, muuta kurvaks jnejne, aga armastan ikkagi.

[@Kiisuuuuuu]

Tingimusteta armastusest sõprussuhetes. Tekkis mõte selle osas, võibolla pole asi selles, et suhe pole tingimusteta. Näiteks kui oled alati aitanud ja kui endal abi vaja oled justkui üksi. Võibolla on teinekord asi selles, kuidas end väljendame, kas me anname selgelt mõista, et meil oleks abi vaja, kas me küsime otse? Tihtipeale me eeldame ja tegelikult ei küsi otse. Kui paljud sõbrad päriselt ei ütleksid, kui siirast abi paluksime? Mõttekoht lihtsalt :)

[@Kiisuuuuuu]

Peresuhetes on tingimusteta armastust ilmselt kõige rohkem. Ja seds justnimelt nagu ka Kaisa ütles, et vanemal lapse suhtes. Põnev oleks teie arvamust kuulda, kui kunagi lapsevanemad olete :) ise vanemana nõustun 100%. Ja mingite hirmsate lugude põhjal, kus laps ongi kellegi tapnud või kohutavalt käitunud, kas see kui sa ei kiida teguviisi heaks aga ei pööra ka selga oleks tingimusteta armastus, ma arvan küll. Ise oma lapsepõlve arvesse võttes, leian ka et armastan vanemaid tingimusteta, kas ma arvan, et nad on alati õiglaselt kõitunud minu suhtes, ei. Aga kui kõik negatiivsed asjad kõrvale jätta, siis armastan ju kõigrst hoolimata, kasvõi juba selle eest, et nemad on andnud mulle elu 🙂

[@Jane-h8l]

Olen Teiega nõus, iga vanem ei vääri tõesti lapsevanem olla.