8 uskumatut lugu Eesti jalgpallist | 4-4-2

[@Tim03331]

Kas kuidagi saab kanalit toetada ka, et saaksite stuudiosse väikse laua osta?

[@jalkatribuun]

Konkreetselt see stuudio on ajutine. Põhjalas on laud olemas. Samas kanalit saab toetada ja video kirjelduses on link olemas. Iga annetus lisab meid lähemale pärisstuudiole.

[@chance2716]

Võin kihla vedada, et see koht kus Mario Žakat nägi ja mis "ei olnud Kalevi Spordihallist kaugel" oli Olümpia Olympic :D

[@jalkatribuun]

Ei saa seda kinnitada ega välistada.

[@jalkatribuun]

Heli probleemide tõttu ei pruugi Mario lood väga hästi kuulatavad olla, lisame need selle kommentaari alla 👇

[@jalkatribuun]

1. Aasta on 2013 ja sõprusmängus kohtusid Eesti ning Valgevene, mis oli ühtlasi ka Kristen Viikmäe lahkumismänguks. Ma toona keskendusin peamiselt klubijalgpalli fänlusele, koondise valikmängudel ma küll käisin, aga sõprusmängudel pigem mitte. Nii ei olnud mul ka toona piletit ega otsest kavatsust tollele mängule minna. Enne mängu sai veedetud aega aga seltskonnas, kes olid liikumas mängule ja nii sai nendega liitutud mõttega, et teeme staadionialal mõned õlled ja ehk läheb ka siiski mängule. Rahvas hakkas vaikselt juba staadionile minema kui otsustasime sõbraga, kellel samuti piletit ei olnud, et ega erilist feelingut mängule minna ei ole ja lähme võtame mõned karastusjoogid ning ajame staadioni juures niisama juttu. Mäng juba ammu käis kuni tuli idee, et võiks veidi pulli teha. Nimelt läksime piletikassasse jutuga, et oleme Kristen Viikmäe agendid ja tulime talle uut välislepingut välja kauplema ja meil peaks kassas piletid olema. Algselt olid piletimüüjad väga kohkunud, konsulteerisid ja menetlesid seal miskit, aga mõne aja pärast meile piletid siiski anti. Nii me siis läksimegi Viikmäe lahkumismängule tema "esindajatena", aga selleks ajaks kui me staadionile jõudsime oli Viikmäe juba välja vahetatud.

[@jalkatribuun]

2. Üks aasta õnnestus ära võita Premium liiga fantasy. Lisaks reisile Kreeka - Eesti mängule oli võitjale ettenähtud karikas, mille üleandmine toimus Kalevi spordihallis Aastalõputurniiri raames. Traditsioon nägi ette, et karika annab üle tolle hooaja fantaasiajalgpalli resultatiivseim mängija, kelleks toona oli Floras mänginud Zakaria Beglarishvili. Ametlik protseduur tehtud, läksin tagasi tribüünile kui minu juurde tuli mulle tundmatu isik, kes hakkas rääkima, et ta on ka suur fantaasiajalgpalli huviline ja tahaks ka võita, aga seni ei ole õnnestunud. Jutt läks vaikselt edasi kuni ta tuli ettepanekuga, et sooviks 100€ eest selle karika ära osta, et siis ta saab sõpradele näidata, et ta võitis fantasy liiga ära. Kuna mul selle karikaga puudus igasugune emotsionaalne side, siis otsustasin inimese rõõmsaks teha ja spordisangarile kohaselt ühiskonnale tagasi anda ning trofeest lobuda. Ühiskonnale ei andnud muidugi midagi tagasi, majandusele samal õhtul küll.

[@jalkatribuun]

3. Filosofeeriv mõtisklus. Eelmine suvi. Pühapäevane päev. Eelmisel päeval on toimunud mitmed Premium liiga mängud, mida sai ka ise külastatud. Otsustan, et tellin kulleriga süüa. Panen telekast peale eilsete mängude tipphetked kuni heliseb uksekell ja kuller on kohal. Teen ukse lahti ja vastu vaatab Premium liiga jalgpallur, keda ma sekundid tagasi just telekast nägin. Olen kergelt kohkunud ja tänan tellimuse eest ning jään mõttesse, et kas see ongi kogukondlik jalgpall, kus Premium liiga jalgpallurit võib lisaks supermarketile kohata ka enda ukse taga tööülesandeid täitmas. Või on see professionaalne jalgpalliliiga, kus palgad on sellised, et vabal päeval peab mängija tööampse tegema, et normaalset elukvaliteeti endale lubada.

[@jalkatribuun]

4. Aasta on 2010 kanti. Tekib plaan minna Hiiu staadionile Kalju duublit vaatama. Suvine aeg, mõned kaljad kaasa ning vaatab üle, mida järelkasv Kaljule toob. Jõuan juba staadionile kui vastu tuleb toona Kaljus töötanud Toomas Kaldma, kes kurdab, et keegi on unustanud pallipoisid mängule kutsuda ja ehk ma saan appi tulla ning pallipoisi ülesandeid täita. Põiklen algselt kõrvale, et ega väga ei viitsi ja pealegi ma tulin siia skautima ning õlut libistama. Selle peale saan vastuse, et see ei ole probleem. Nii ma siis Kalju duublimängul ühe käega andsin palli ja teisega rüüpasin märjukest. Poolajal tuli muidugi juurde EJL-i ametnik, kes käskis selle pulli ära lõpetada. Selleks ajaks olid õnneks kohale jõudnud juba ka Kalju noormängijad, kes võtsid pallipoisi ameti üle ja sain teisel poolajal mängu jälgida tribüünilt. Küll ei ole ma vähemalt pärast seda sellist vaatepilti Eesti staadionil tipmiste liigade mängudel näinud.