Juhan Uppin - Läänemere lained

[@Anicnne]

No sé como llegué aquí siendo Hispanohablante, pero me alegró de haber descubierto esta canción. Me transmite mucha paz y tranquilidad, hasta intento tararear la canción sin saber una palabra del idioma Estonio, lo más probable es que digo cualquier cosa. 😂 ¡Saludos desde Chile! Sudamérica. 🇨🇱♥

[@catspaw123]

Eestlaste omaks lauldud kaunis laul, mida oskab enamus meist peast laulda. Ilus esitus: mees ja lõõtspill ja laul ja selja taga Läänemere lained. Kuis neid mitte armastada!

[@maretmuusik4724]

Hea tuju laul. Kaunis mälestus.

[@klaarasirel6350]

aga mul tuleb pisar silma,palju mälestusi,noorelt sai isegi seda lugu akordionil mängitud.sõnad lähevad igale eestlasele hinge,tänud noormehele,et lõõtsa au hoiad

[@helvesuurmets7131]

Juhan istud nüüd üksi kivil ja laulad mõned aastad tagasi olite Aivarigakoos aga enam pole meie hulgas Aivar Teppot küll on kahju et oled jäänud üksi pole sõpra oled tubli mängija Aitäh!!!!!!!

[@Piquet31]

Eestimaiselt karge ja ehe! Tubli mees, kes hoiab meie rõõmu ja armastust eestimaa ja meie muusika vastu! See on armastust ja hoolimist väärt!

[@siriakalais6036]

Tänud lôôtsa ja toredatele vanaaja lauludele .on ikka hea neid kuulata küll.olen ise ka ôppinud akordioni ,aga aastetataha see jäi.vanemas eas ikka kaunis ,esitusi .tänud.

[@youssefchhiba8529]

This song i remmber one old friend when we r friend in facebook in 2013 she send me 🥹🥹🥹🥹. Im from Moroco ❤

[@peetertoomistu2535]

Võimas hääl , väga hea esitus.

[@MajSelf]

Es ist berührend und eine große Freude, dieses Lied in estnischer Sprache zu hören. Ich grüße Sie aus der Heimat der Dichterin Martha Müller-Grählert. Vielen Dank!

[@vellolauge6072]

Väga ilus lugu.

[@SuperElmaris]

See oli väga meisterlikult, aitäh (minu vanaisa mängis suupilli, ja ma olin armunud neid)

[@fulgentas1]

SUPER!!!

[@antssaareoja6680]

Võrratu esitus.esivanemate meelis lugu.

[@Piquet31]

Lõõts! Superpill! Sooviks proovida! Armastan!

[@helvesuurmets7131]

Juhan viska vahest silmad internetti ka! Tahaks et vaataksid komment.ka .sealt leiad innustust ja kiitusi ,kõikme vajame kiitust ,siis ei kao mängu tahe!💕👍🍓 Super ja lahe oled!👌😁🍒🍒🍒

[@Piquet31]

Loodus, eesti mees ja armastius on elu eestimaal!Q

[@mariaklein3964]

another favorite! love this song :) + love the archival footage

[@olevait680]

Loomulikult hea laul, kuigi originaal olevat Nordseewellen. Minu ema jutu järgi tuli see koos 1941.a. sakslaste tulekuga. Mäletan seda laulu vist tõsisemalt 1972.a. alates naabrineiu Maaja pulmades, kus juba tunnetasin laulu sügavamat mõtet, laulu elu ajalikkusest ja muust.

[@aivarstrazdin5242]

VÖIMAS!

[@margussarkinen9768]

Parim!🙂👍

[@TheBestKiisu]

Mõnus lugu :)

[@kaljumarjapuu571]

Ilus.

[@antskangro9020]

Juba minu ema-isa põlvkonna suus kõlanud laulu sõnad kirjutas Barthi linnas (see asub Läänemere ääres, Rostockist mitte kaugel) 1876. aastal sündinud naisterahvas, keda ristiti nimega Johanna Friederike Karoline Daaz. Kui tüdruk oli kolmeaastane, läks ta ema mehele möldrile Grählertile ja lapse nimeks sai Martha Müller Grählert. Kui Martha (ei teagi, miks mitte enam Johanna Friederike, vaid Martha) vanematekodust Berliini sõitis, leidis luule-ja kirjaneiu tööd ajalehe Deutsche Familienblatt toimetuses. 1907. a ilmus temalt Põhja-Saksa murdes raamatuke «Schelmenstücke - Plattdeutsche Gedichte». Martha kirjutas muidu lõbusnaljakaid luuletusi. Üks kurvameelne sääl luulekogus aga algas sõnadega: «Wo de Ostseewellen trecken an den Strand». Seegi luuletus oli tal kirjutatud oma kodukandi murdes, aga tõi lugeja ette autori tuntava-märgatava igatsuse oma mereveerse lapsepõlvemaa, kodukandi järele: Wo de Ostseewellen trecken an den Strand, wo de gele Ginster bleuht in’n Dünensand, wo de Möwen schriegen grell in’i Stormgebrus, da is mine Heimat, da bün ick tau Hus. Mis asi see ginster on, tuli mul kaeda sõnaraamatust. Ahah - ginster ‘liblikõieline leetpõõsas, mille õitega värviti linaseid ja villaseid kangaid’. Ja laulus õitseb see põõsas rannikutuiskliival, düünidel. «Wo de Ostseewellen…» saksa kirjakeele sõnad on lihtsamad, mitte nii värvikad kui algtekstis ja muidugi mitte enam päriselt Martha koduküla hõngused. Pildirikkad ikkagi: Wo die Nordseewellen spülen an den Strand, wo die gelben Blumen blüh’n ins grüne Land, wo die Möwen schreien schrill im Sturmgebraus, da ist meine Heimat, da bin ich zu Haus. Luuletuse tekst sattus Šveitsi ja sääl tegi üks Tüüringist pärit dirigent - Simon Krannig oli ta nimi - sellele viisi. Laul oli sündinud! Ja missugune laul! Juba varsti tunti laialt laulu viisi ja laulu sõnu. Mere nime kohandasid lauljad endale sobivaks, koduseks, omaseks. Niisiis lauldi kas «Ostseewellen» või «Nordseewellen», peeti silmas kas Idamerd ehk meie mõistes Läänemerd või siis Põhjamerd. Kuid olgu need muutmised lubatud (ja lubatuks need saidki), sest see polnud mitte üksnes merelaul, mitte meremeeste suust tulnud, vaid ühe noore, kolmekümneaastase naise ühes suurlinnas kirjutatud laul kodust ja koduigatsusest. Laul kodupaigast, mille hindamatu ja igavikuline väärtus sunnib koju tagasi pöörduma kui mitte eluajal, siis kasvõi pärast surma. Põlvest põlve väljendub see paljude inimeste soovis saada maetud oma sünnipaika. Laul levis kärmelt Madalmaadessegi. Ka USAsse ja Kanadasse. Ja muidugi ka mereäärsesse Lätti ja Eestisse. Hinge tungis see laul eelkõige neile, keda tuuled-tormid sünnipaigast kaugele olid kandnud. Praegustes laulikutes on selle saja-aastaseks saava laulu esimene salm eesti keelde niimoodi tõlgitud-loodud: Seal, kus Läänemere lained laksuvad, seal, kus tuuled, tormid aina mühavad, seal on valge majak, valge nagu luik, seal on minu kodu, seal mu sünnipaik. Eks rahvalikeks peetaksegi neid laule, mida rahvas tihti mõnuga laulab ja mida mõni hakkajam enda jaoks kohendada-tõlkida söandab. Eelkõige siis, kui laulukirjutaja nimi unustusse on vajunud ja raamatussegi enam ei märgita. Mitmes eestikeelses laulikus, vaatasin, oli kirjas küll viisi autori nimi, aga seegi vaid eesnimetähega: S. Krannig. Laulusõnade tegijat ju siis enam üldse ei teatud. «Läänemere lainete» kirjutaja Martha Müller-Grählert suri 18. novembril 1939. aastal ja on maetud Zingsti, otse Läänemere - sakslaste ütlemises Ostsee - äärde, kaheksa kilomeetrit sünnikodust. Lainete müha ja tormide ulg saadavad teda seal igavesti. Martha kirjutatud laulu viimased sõnad kõlavadki rahulolevalt, võib öelda koguni, et õndsalt: «Da ist meine Heimat, da bin ich zu Haus!» (seal on minu kodu, seal olen ma kodus). Ilmar Vananurm.

[@ainkautlenbach2237]

Vägev !

[@henrikslapinskis1351]

...lido balta kaija,lido tālu prom ...

[@reintreier637]

Mäletan, et minu ema ikka laulis seda laulu, sest tema vend oli kaugel Brasiilia maal

[@lylindjarv164]

Lapsepõlve jaanide esimene ja viimane lugu. Meitel see kask olemas...

[@anderspold7733]

Isamaaline laul ilus romantiline laul

[@comenadgetme]

Kahju, et üks salm vahelt ära.

[@tonislipping6683]

vinge kisub tantaima

[@gunnarsimanson9441]

see laul oli eestis lauldav juba enne sõda,samuti ka,,,üks kask meil kasvasõuel,,,rukkiväli lagendikul hõljus,,ja muud talupoja kutuuri laulud saksa keelest tõlgituna, sest nad on loodud saksamaal...see oli talupoja kultuuri aeg,a.h.tammsaare,,,tõde ja õiguse aeg ja on nüüd j.ratase poolt hävitatud.

[@onnekirsanov6017]

😍😍😍

[@helvesuurmets7131]

Võimas hääl ,sõnad tuttavad ,Saab kaasa laulda Meie vanad inimesed mäletame vist surmani nooruse aja laule Aitäh ja Tubli oled!!!😂😂😂😂😂😂😂😂😂😂😈