Et olla hea kirjanik, tuleb ennekõike väga palju lugeda. ja lugeda väga erinevaid teoseid, mitte ainult eakaaslaste omi. Siis on võimalik selle kõige taustal oma hääl välja kujundada.

Nagu ettekandes ütlesin, siis mõjusid uudsena pigem ettekande kolmandas osas nimetatud "Võimsad naised". Kujundlikult võiks lausa öelda, et 2019. aasta oli "Naiste aasta" :) Muidu ootan uusi teemasid, uut rakurssi, uut stiili, midagi, mis kirjanduskaanonit raputab või mõjutab. Parimad nn raputavad näited viimaste kümnendite kirjandusest on 1990. aastatest (nt "Indigo", "Piiririik", "Iseseisvuspäev"), aga neid on igal kümnendil. Muidugi, aasta vaates ei pruugi neid kohe ära tunda. Enamasti see selgub nt kümnendite ülevaateid tehes. Enamasti järgnevad sellistele muutuste sissetoojatele ka järgijad teiste autorite näol.

Tõlkijad on tõelised kultuuri- ja kirjandusesaadikud Eestis ja Soomes. Tänu nende algatustele, nende järjepidevale tööle palju tõlkekirjandust jääks ilmumata. Ühe sõnaga, mõlemat pidi on suur aktiivsus. Teine asi, kui palju nendest ettepanekutest üldse kirjastustes läbi löövad. Soomes mitte eriti palju. On rõõm näha, et paljud eesti kirjastused annavad väärt soome kirjandus välja isegi, kui suurt müügiedu oodata ei ole, Eesti turg on niikuinii väike. Eriti eesti kirjastajate puhul on näha nö head tahet soome kirjanduse kohta. Soome kirjastajad aga ainult puhtast sümpaatiast eesti kirjanduse vastu raamatuid välja ei anna; kirjastajad jäävad ellu ainult siis, kui nad saavad müügitulu. Soomes ei ole Kulkat, mis maksab raamatu väljaandmise kinni. Seega iga eesti raamatu ilmumine Soomes on äärmiselt hea uudis.

Ma arvan, et neid raamatuid on palju. Mul on hea meel, et minu lemmikuid on juba tõlgitud eesti keelde, nagu nt. Katja Kettu "Rose on kadunud" või Mia Kankimäki "Asjad mis panevad südame kiiremini põksuma" ja "Naised kellest ma mõtlen öösiti". Üks tugevamaid ja poeetiliseimaid lugemiskogemusi viimasel ajal on Johanna Venho romaan "Ensimmäinen nainen" (Finlandia nominent 2019), fiktiivne lugu Soome presidendi abikaasast, kirjanik Sylvi Kekkonenist ning skulptor Essi Renvallist, kes maatleb Sylvi skulptuuriga. Suvi 1966 ja kaks naist, nende sisemonoloogid kutsumusest ja naistele püstitaud sotsiaalsetest normidest, Sylvi puhul ka naise positsioonist kuulsa mehe varjus.

Vabandan, vale konto, siin Poetry Ride = Heidi Iivari

Väga raske on üldistada ilma, et oleks samaväärselt eelmiste aastate luuleraamatutega kursis. Kuid olin tõsiselt üllatunud, et oli nii palju tugevaid debüüte - võib-olla see oligi kõige silmatorkavam.

Vist vahetult pärast 170 luulekogu läbitöötamist ei oska üldse mingist luulest puudust tunda. Võimalik, et poole aasta pärast, kui luule on minus laagerdunud, oskan küsimusele paremini vastata.

See on kahtlemata osa probleemist, et teatrid on üsna kahtleval seisukohal n-ö kirjanduslike näidendide osas. Aga ega teater ei teagi alati, mis talle endale hea on (nagu me kõik).

+1 Ausalt öeldes: kui kirjutad näidendi ja lavastaja seda ei taha (ja ei hakka ju igaühele pähe määrima), siis pole selle näidendiga ju midagi peale hakata. Saan valesti aru?

@@jyrikkk See häirib mind Eesti näitekirjanduse saatuse juures ennast ka kõige rohkem. Täitsa tugevad ja lavaväärilised tekstid ei jõua tihti isegi lavastajate lugemisnimekirja. Ja tutvused määravad näidendite juures palju rohkem kui luules ja proosas (st kas teos üldse jõuab publikuni või mitte). Ehk siin tõesti vaja praktikutel missioonitunnet ja usku - õnneks leidub Eestis ka selliseid lavastajaid ja teatreid, aga neid on tõesti käputäis. Asja tuum on tegelikult lihtne: suured repertuaariteatrid saaksid (ja peaksid) Eesti dramaturgiale palju rohkem tähelepanu pöörama.

@@oliverberg Nojah. Ma ühe kirjutasin, näidendivõistlusel see põrus, üks dramaturgina töötanud inimene pidas seda heaks, aga ta ei ole enam ühegi teatri juures ja seal ta ongi. Väga võimalik, et see tekst pole midagi väärt, aga uut kirjutama vist ei kipu. Tekst oli pmst tellimus, aga väikesest teatrist, olud muutusid. Ja no teemat polnud ees, vb oleks nad nagunii keeldunud näiteks teema või mu töö taseme pärast, seda ma ei tea. Ega selles osas ei pea midagi ette võtma, aga uut teksti ei kipu vist ilma küsimata kirjutama. Loomulikult: kui tahtmist on, siis saab igasuguseid asju teha, et tekst inimesteni jõuaks, mitmes mõttes vingun asjatult.

@@jyrikkk Aga äkki saadad oma näidendi lugemiseks? Äratasid uudishimu ja noh, mine tea. Meil: [email protected]

Janti on eesti näitekirjanduses rohkem kui küllalt. Pigem tahaks näha rohkem näidendeid, kus lugu ei keerle mingi jandi ümber.

Ise dramatiseerimine pole tingimata tavaline - sageli kõrvalpilk mõjub hästi, kuna autoril endal oma tekstiga suhe, kus teemadest-stseenidest-tegelastest on raske lahti lasta (ja kärpimine on üks põhivõtteid). Selles mõttes on Aareleiu dramatiseering ka haruldane, et autor ise seda tegi (ja autor pole teatriga nii lähedane), kuid lõpptulemus on justkui midagi uut ja iseseisvat. Ehk tegu on õnnestunud dramatiseeringuga.