Рет қаралды 14,190
Lugupeetud Kaja Kallas! Teate, mul tihtipeale kummitavad mingisugused meloodiad ja mingid laulud ja täna on mul olnud üks selline laul, mis keerleb kogu aeg peas: Georg Otsa esituses "Punavarju laul". See on hästi ilus ja tundeline laul. Aga mitte sellest laulust ma ei räägi praegu, vaid ma räägin sellest, et Georg Otsal oli kord selline juhtum, kus ta oli mingis žüriis, kes pidi hindama lauljate esitusi. Esines keegi, kes tegi seda ääretult mannetult, täiesti küündimatult. Georg Otsal paluti siis öelda, mida ta selle laulja esitusest arvab. Georg Ots oli Venemaal, vabandust, et ma vene keeles ütlen. No kõik teavad, et mul on Prigožiniga väga lähedane side olnud. Kahju, et ma matusele ei saanud. Oleks ka omalt poolt pärja viinud ja kirjutanud sinna peale, kui igavesti mäletab ma-ei-tea-kes teda - võib-olla Reformierakond tänu oma suurele ülekaalukale valimisvõidule. Sest et kelle teise huvides tal oli vaja oma esindaja minu kabinetti Siseministeeriumisse saata? Ikka Reformierakonna huvides.
Aga mida siis Georg Ots tegi? Georg Ots ütles, läks lavale, surus selle õnnetu esineja kätt ja ütles: "Njet slov!" - ei ole lihtsalt sõnu. Ja vaat ma kuulan pidevalt, kui Kaja Kallas käib meile siin esinemas, ja ma mõtlen, et kas ta ise ka aru saab, mida ta teeb. Vot siis mul tuli see Georg Ots meelde koos oma punavarju aariaga ja ma mõtlesin, et njet slov, no lihtsalt ei ole sõnu. Mida öelda inimesele, kes kujutab ette, et ta juhib ühte Euroopa edukamat riiki? No ei ole ju edukas riik. Inimesed lõikavad juba massiliselt nööriga leiba, sest ei ole noa jaoks ka enam raha. Hea, et veel leibagi on, mida lõigata. Seda ka paljudel ei ole. Süüdimatult räägib sellest, kuidas kui te toime ei tule, siis meil on, näete, niisugused fondid ja omavalitsused, minge kirjutage avaldus, saate toetust. Üheks korraks saate ehk kõhu täis ka, võib-olla saate mingi kõige kärssavama arve ära maksta. Autoga ärge sõitke, sest te hävitate oma laste eest planeedi sel moel. Teie lapsed surevad koos planeediga, kui te autoga edasi sõidate. Aga minge Aafrikasse ja vaadake, mis seal toimub! Euroopast välja veetud autoromud sõidavad, saastavad. Kõik, mis maha kukub või maha visatakse, sinna jääb. Ei mingit prügi sorteerimist, ei midagi. Ei mingit rohepööret. Aga meie päästame maailma sellega, et maksustame oma inimesed ja ettevõtted surnuks. Missugune progressiivsus ja missugune lollus!
Ja vaat, arupärimise teema oli ju regionaalpoliitika. Noh, valgus laiali. Regionaalpoliitikat sisuliselt servapidi natuke puudutasime. Aga regionaalpoliitika algab millest? Seda teadsid targad roomlased. Vanad roomlased teadsid: selleks, et provintse valitseda, selleks, et provintsi oleksid edukad, selleks, et toimiks kaubavahetus, selleks, et toimiks teadmiste vahetus, on vaja kõigepealt ehitada maanteed. Mitu kilomeetrit maanteed on teie valitsuse ajal ehitatud? Ainult niipalju kilomeetreid, kui varasemad valitsused olid investeerinud projektidesse ja teedeehitusse. Ainult niipalju! Sest teil on vaja tasakaalu. Teil on vaja mingit küüru maha raiuda kuskilt. Terve Eesti rahvas olgu küürakas, aga teie eelarveküür peab kaduma.
Ei ole teedeehitust. No vot, siin minu selja taga istub meil Pärnu mees. Iga kord, kui ta sõidab Tallinna, ta kirub. Iga kord, kui ta sõidab Pärnusse, ta kirub. Ta teeb muidugi vapralt reformierakondliku ülbe näo ette, et ei kiru. Kuklas on silmad, ma näen, et tegelikult kirub. Kirub! Jube lihtsalt. Ja näed, seal on Kalle Grünthal. Paneb paagi benssu täis või diislit - üks kama, mõlemat segamini - ja sõidab viuhti neljarealist teed mööda Paidesse. Ja ei kiru.
No piisab. Kui nii öeldakse, siis lepime seekord kolme minutiga. Aga kuna meil Riigikogu juhatus on koos Riigikohtuga otsustanud, et nemad on kõrgemal Eesti Vabariigi põhiseadusest, et nemad on kõrgemad töö- ja kodukorrast, siis ma ei välista, lugupeetud eesistuja, et ma teinekord räägin ka 20 minutit. Te võite mul mikrofoni välja lülitada, aga ma räägin 20 minutit, sest ma arvan, et töö- ja kodukord ei kehti, kui teie nii olete otsustanud. Ja mina otsustasin, et minu puhul see ei kehti, sest me oleme niisugusesse voluntaristlikku riiki jõudnud, kus Kaja Kallase vanemad ei vaja toetust, mis sest, et nad on pensionärid, ja Eesti rahval läheb nii hästi, et nad ei vaja enam autosid. Nad leviteerivad, teleporteeruvad ma ei tea, mismoodi.
Mart Helme kõne on täismahus kuulatav videos!