Рет қаралды 983
12. jaanuaril pidas näituse “Sinna, kus olen pärija. Muutuv matmiskombestik keskajast ärkamisajani“ publikuprogrammi ettekande Karl Käsnapuu.
Inimese vaimne pool vajab tähendust samamoodi nagu füüsiline pool õhku. Seda, et lahkunu inimestele olulist tähendust omab, võib aimata juba varaseimatest leitud haudadest maailmas.
Moto, kolme aastane laps, kes maeti Aafrikas 78 000 aastat tagasi, on praegu vanim leitud ja teadaolevalt sihilikult maetud inimene. Selle leiu põhjal on uurijad tõdenud, et toonane sotsiaalne ja käitumuslik pilt olid küllalt sarnased tänapäevastele.
Kütt-korilased olevat surma pidanud loomulikuks, välja arvatud kahel erijuhul: lapse surm ja surm trauma läbi. Sellistel puhkudel on täheldatud normist erinevaid matmisi. Nii nagu inimese elu keerles tähenduse ümber 78 000 aastat tagasi - nii ka tänapäeval. Olgu lahkunu keha asend või hauda kaasa pandud panused; olgu kirikusse matmine või kaunistustega sark.
Me olemegi inimestena ise tähendust loovad olendid ning üks parimatest võimalustest, kust kaudu meie tähenduse loome kohta rohkem teadmisi võib saada - ongi uurida meie suhet surma.
Aspekte tähenduse olulisusest meie suhetes surmaga avab Karl Käsnapuu.