Рет қаралды 10,461
Müstilistele teemadele spetsialiseerunud Õhtulehe ajakirjaniku Sirje Presnali ja Õhtulehe veebi loovjuhi Anu Saagimi 71. "Puuduta mind" saate külalisteks on Kaidi Karilaid. Naine, kes võib vahest tunduda teistele veider ja ehk isegi hullumeelne, teinekord jällegi võib-olla liiga kerglane või üleüldse defineerimatu.
"Olen veider, pisut hullumeelne, liiga kerglane - aga see olengi Mina - see, kes ma tegelikult olen ja mulle meeldib see," iseloomustab end Kaidi ise. "Ja kui ma seda olen, ma märkan, et maailm muutub mu ümber suurepärasemaks kõikide jaoks."
"Pea terve oma selle elu jooksul ja selles kehas olen üritanud elada vastavalt muu maailma ja teiste inimeste - eelkõige loomulikult oma lähedaste - ootustele ja ühiskonna standarditele ning meeleheitlikult sobituda sellesse mudelisse, mida peetakse ÕIGEKS.
Kõlab tuttavalt? Sina ka? Ja kuidas sa end seejuures tunned?
Mina tundsin end kogu aeg ebaõnnestununa, sest ma ei suutnud kuidagi nendele standarditele vastata. Ülejäänud maailmast tulenevad ja iseendale antud hinnangud ahistasid mind igal ajahetkel ja surusid mind kokku väikeseks ja tavaliseks - selliseks, nagu kõik.
Mul oli paha ja valus, sest arvasin, et maailmaga sobitumiseks pean muutuma MINA. Arvasin, et pean olema naiselikum. Arvasin, et pean olema see või teine, nii- või naasugune. Ja ma ei olnud seda. Arvasin, et pean leidma lahenduse selleks, et ennast KORDA teha. Kogu elu olin arvanud, et kõike korda teha ning korras ja tasakaalus hoida ongi see, mida on vaja teha selleks, et leida see MISKI - see salapärane lahendus selleks, et kõik oleksid õnnelikud ja maailm saaks päästetud. Sest ma teadsin, et see maailma ei saa ainult SELLINE olla. Siin peab olema midagi veel, midagi teistsugust. Midagi seesugust, mida keegi veel loonud ei ole.
Terve oma elu olin olnud nii oma pere kui ka ümbritseva ühiskonna poolt kiidetud ja tunnustatud - koolis olin nelja-viieline, andekas muusikas ja tubli sportlane. Juba 18-aastaselt, kui Eestis oli alles sügav nõukogude aeg, rändasin ära välismaale. Ihuüksi, keelt oskamata, teadmata, mis ees võib oodata. Aga just see teadmatus mind inspireeriski - kust ma selle MISKI leida võiksin või millist tulevikku saan endale luua? Seesama sundis mind pea kahekümne aasta jooksul uurima ka alternatiivseid võimalusi ja katsetama kõikvõimalikke vaimseid praktikaid, et seda enda jaoks avastada.
Olen kahe poja ema, eestlane ja maailmakodanik, elan Maailmas. 17 aastat juhtisin suures rahvusvahelises korporatsioonis üheksat ettevõtet, kus töötas kokku enam kui 5000 inimest. See töö oli lõbus, vaheldusrikas ja ettearvamatu - justnagu ma isegi."